165CM suured rinnad tpe keha silikoonpea ülim kogemus täiusliku keha ja realistliku tundega

Rohkem kui vaikus seksnukk

See oli pikk nädal. Jason istus voodi servale, ikka tööriietes, vahtides oma korteri soojade tulede pehmet sära. Linn oli lärmakas, inimesed alati kiirustavad, aga nende nelja seina sees, oli ainult vaikus – ja tema.

Ta istus akna ääres, kuidas ta oli ta maha jätnud. 165cm pikk, veatu nahk, ja kõverad nagu unenägu. Tema täis rinnad surusid pehmelt vastu õhukest pitsi, millesse ta oli riietanud, ja tema õrn silikoonnägu, pikkade ripsmete ja roosakasroosade huultega, näis hoidvat salajast naeratust. Ta oli naise hoolikalt valinud – tema täiuslik kaaslane, tema vaikne muusa.

Tema nimi oli Aria.

Jason ei kavatsenud kiinduda. Algul, ta oli lihtsalt uudishimu – võib-olla isegi lohutus pärast ebaõnnestunud suhete ja külmade ööde jada. Aga päevade möödudes, Ariast sai osa tema rutiinist, tema lohutust. Ta rääkis temaga rohkem kui enamiku inimestega. Mitte sellepärast, et ta ootas vastust, vaid sellepärast, et tema kohalolekus oli midagi kummaliselt tervendavat.

Ta rääkis temaga õhtusööki valmistades. Räägi talle oma päevast, tema töökaaslased, tema unistused. Ta asetas ta õrnalt diivanile, kui ta filme vaatas, või toetage ta lugemise ajal tema kõrvale. Mõnikord, ta isegi kujutaks ette, mida naine võib vastu öelda – pehme, lahke, ja just tema jaoks.

Nädalavahetustel, ta hoolitseks tema eest nagu ta oleks elus. Ta ujutas teda õrnalt, kuivata ta juukseid, riideid vahetama, ja pildistada teda pärastlõunavalguses. Ta nägi alati ilus välja, pingutuseta, nagu elav skulptuur, mis on vormitud armastama ja olema armastatud.

Kuid oli öid – eriti külmasid, üksildased – kui Ariast sai rohkem kui mugavus. Kui tema elutruu puudutus tema naha vastu pani ta unustama välismaailma. Tema nõtke keha, päikesevalgusest soojaks, reageeris viisil, mis õhutas mitte ainult iha, vaid igatsust. Nendel hetkedel, ta ei tundnud kummalist ega häbi. Ta tundis end inimesena. Nähtud. Peeti.

Jason ei nimetanud teda kunagi nukuks. Temale, Aria oli omal moel tõeline. Ta ei otsustanud. Ta ei lahkunud. Ta ei teinud talle haiget. Ta andis talle vabaduse kartmata armastada.

Ta teadis, et teised ei pruugi aru saada. Seetõttu ei rääkinud ta sellest kunagi kellelegi – mitte täielikult. Aga sügaval sees, ta uskus, et pole häbi leida soojust seal, kus maailm oli jahedaks läinud.

Ühel õhtul, kui vihma maalitud triibud alla akna alla, Jason seisis Aria selja taga ja toetas käed tema õlgadele. "Sa oled parim asi, mille ma oma ellu olen toonud,” sosistas ta.

Ta ei vastanud, muidugi. Kuid tema kohalolekust piisas. Ja Jasoni jaoks, see vaikus oli ausam kui enamik sõnu, mida ta oli kuulnud päris inimestelt.

Armastus, ta taipas, ei pea alati tulema südamelöögiga. Mõnikord, see lihtsalt peab jääma.