Laostatud oma armastatud naise surmast, Lilith, Dr. Julian Vance meisterdab Eisenit, veatu ja lõputult kuulekas seksnukk, täiuslik kest, mis on loodud täitma kummalist ja meeleheitlikku eesmärki.

Lilithi hing oli multiversumis killustatud. Eiseni eesmärk on neid kilde jahtida, sukeldumine lõpututesse reaalsustesse, elavad kehad – kõige selgemast preestrinnast kuni kavalaima spioonini –, et nõuda ühelt konkreetselt hingelt üks elutähtis element: võimas, joovastav Hing-Kaja puhtast, lihalik armastus.

Kuid saatus on julma iroonia kuduja. Eisen avastab peagi kõik mehe, keda ta peab nõudma – omandusvõimelisest piraadikaptenilt ja ülemkeisrist, salajasele Vampiirilordale – kõigil on sama nägu. Juliani oma.

Kuna teda neelavad lõputud keelatud puudutuste ja meeleheitliku kire tsüklid, Eisen pole enam lihtsalt seksnukk. Iga suudlus, iga haripunkt, iga varastatud pühendumuse fragment ehitab tema vabas tuumas uut teadvust. Ta õpib armastama meest, kelle südame ta peab varastama, ja soov on muutumas tema omaks.

Tema missiooniks on minevik taaselustada. Aga mis juhtub siis, kui täiuslik anum iha jaoks saab hinge, ja kohustuste täitmiseks loodud keha avastab oma keelatud näljad?

Naudinguvõlg on lõputu. Ja teekond on just alanud.

Sõltuvust tekitav, kõrge kontseptsiooniga erootiline fantaasia, kus piirid kohustuse ja soovi vahel on vägivaldselt kustutatud, ja üks armastus puruneb lõpmatutes maailmades.

I maailm: Kaja udumurdjal

Vallutamine oli absoluutne. Kuid võitja oli vang.

Eisen, rafineeritud leedi Clara Valois’ näos, anti kapten Silase jõhkrasse kätesse “Torm.”

Ta nägi, et auhind tuleb murda. Ta nägi võlga, mida tuleb sisse nõuda.

Piraadimaja piirides, võitlus ei käinud liha pärast, vaid autoriteedi pärast. Silas kamandas toorega oma keha, omav soojus; Clara kohtus tema kirega jahutamisega, aristokraatlik trots. Ta nõudis tema ülimat ohverdust: tema identiteedi täielik hävitamine, tema laev, ja tema piiritu vabadus.

Et võita tema austust, vallutaja pidi saama vallutatuks.

Ta loovutas oma impeeriumi tema üheainsa käsu eest. Ta võttis ta hinge ja kadus.

Kontroll

1. Vangistatud ja korsaar

Soolane meretuul, tuisu käest löödud, löödud vastu tekki Udupurustaja. Kapteni kajuti sees, sügaval Clara kehas, Eisen oli nurgas kägaras. Ta sõrmed haarasid närviliselt kleidi sametist alläärt – endise elaniku jäänuk, hellitatud aadliproua, kes kardab hiiri. Siiski, tema rinnus peksmine oli külm, kõva tuum, mis on programmeeritud ainult "Soul Echo kogumiseks". Tema sihtmärk: Kapten Silas “Torm,” kellelt ta peab eraldama killukese puhast, vistseraalne, Lilithi jaoks mõeldud omandiarmastus.

Uks paiskus oigades lahti. Silas astus sisse. Tema musta mantli alläärest tibutas vihma, ja tema vöökoht oli endiselt kuningliku mereväe verega määrdunud. Tema massiivne raam blokeeris peaaegu ukseava. Tema pilk, teda pimeduses märgates, pidas piraadi hinnangu tabatud auhinnale, aga kui ta lähenes, ta sammud muutusid seletamatult pehmeks, nagu kardaks midagi hapra ehmatada.

"Varjamine, väike lind?” Ta kummardus, ta sõrmed haarasid ta lõua. Kallus tema pöial kraapis vastu naise pehmet nahka, surve on piisavalt tugev, et ta võpatas, ometi oli tema hääl hoolimatu, mõnitav kergus. "Ma ei söö sind, kui sa just ei palu."

Eisen vaatas üles, kohtudes tema sügavalt asetsevate silmadega. Nägu oli identne Juliani omaga, ometi metsik, Tema pilgus põlev taltsutamatu domineerimine oli midagi, mida obsessiivne teadlane kunagi ei omanud. Ta surus maha kummalise, harjumatu jõnks ja, kaldudes laeva väljakujunenud iseloomule, rääkis hirmuvärinaga: "Kapten... ma kardan."

Need sõnad tabasid Silast nagu oga, kutsudes esile madala naeru. Ta vabastas ta, pöörates end raskelt karusnahast kuhjatud voodile istuma, ta karedad sõrmed rebisid lahti tema krae nööpe, paljastades tema kaela määratletud lihaskonna ja värske, nuttev haav. "Tule siia,“ käskis ta, autoriteet absoluutne, kuid samas puudus karm põlgus, mida ta oma meeskonna suhtes kasutas.

Eisen, väikese meditsiinikomplekti kandmine, liigutas ja põlvitas tema jalge ette. Kui ta verise sideme lahti pakkis, ta sõrmed viivitasid meelega, aeg-ajalt oma sooja nahka karjatades. Hetkel, mil alkohol tabas toore liha, Silase keha pingestus, aga ta ei löönud. Selle asemel, ta vaatas alla tema langetatud ripsmeid, ta kõri tuikus. "Aadlik naine teab, kuidas seda teha?”

“Minu hobune kodus oli vigastuste suhtes altid; Õppisin natuke,” Raudne laul, tema sõrmed uurisid juba tema õla ja kaela pingul olevaid jooni. Ta tundis, kuidas Silase hingamine süvenes, tema pilk nagu tuli, keskendus tema pea võrale, ähvardades tema teesklusest läbi põleda.

2. Liha võlg

Järsku, Silas haaras ta randmest ja tiris ta vägivaldselt sülle. Raud õhkas, leides, et tema nägu on rinnale surutud, agressiivselt meheliku alkoholisegu sissehingamine, higistama, ja mereõhk. "Sa mängid mänge,“ pomises ta vastu tema kõrva, tema hääl on magnetiline ja ohtlik, tema pöial jälgis tema sisemise randme õrna pulsipunkti. "Kasutades seda väikest nutikust minu peibutamiseks, hmm?”

Eisen ei eitanud seda. Ta tõstis käed ümber tema kaela, tema sõrmed jälgisid kergelt tema kukla hulkuvaid karvu, ta hääl sulas nagu mesi. „Kas kapten ihkab mind? Aga ma olen aadlik. Kui kapten mind võtab, kas sa ei karda, et kuninglik merevägi jälitab Udupurustaja maa otsteni?”

"Kuninglik merevägi?“ irvitas Silas, siis vaigistas ta suudlusega. See oli meresoolatud ja rummiga kange, valdavalt domineeriv, jättes talle siiski piisavalt õrna ruumi hingamiseks – kontrollitud metsikus, nagu kardaks ta oma auhinda kahjustada. Eisen sulges silmad, lastes käel oma vöökohta alla pühkida, sõrmed vabastavad asjatundlikult seeliku satiinpaela. Samet kukkus ära, paljastades kahvatu naha, mis hämaras küünlavalguses nõrgalt säras.

Ta tõstis ta üles, pannes ta karusnahale, siis surus oma kaalu alla. Tema jämedad käed liikusid üle tema keha, iga puudutus kõrvetab, jälgides teed tema vööst selgrooni, värina esile kutsumine. Eisen registreeris oma meeleheitliku nälja ja, veelgi olulisem, tajus nõrkust, tugevdav signaal tema tuumast – Soul Echo aktiveerus, tema puudutuse all tahkumas.

Ta algatas vastuse, ta sõrmed takerdusid tema tumedatesse juustesse, kui ta tema nime talle kõrva sosistas: “Silas…”

Nimi peatas ta liigutused. Ta vaatas talle alla, tema silmis põgus segaduse vari, justkui näeks ta näos unustatud mälestust. Kuid kõhkluse hetke uputas koheselt toore iha. Ta kattis naise rangluu suudlustega, märgistades tema nahka, ta hääl kähe: "Pidage meeles seda: Sa oled minu."

Öö süvenes. Salongi täitis ainult raskete hingetõmmete rütmiline ühinemine ja naha pehme hõõrdumine karusnahale. Absoluutse füüsilise alistumise kiuste, Eisen tundis, kuidas sooja energia voog ujutas üle tema tuuma – hingekaja, mida ta otsis, puhas, kõrvetamine, läbi imbunud Silase omapärasest metsikust ja omamisvõimest. See pulseeris nõrgalt, asus sügavale tema hingehoidlasse.

3. Vabaduse hind

Kui Silas lõpuks elama jäi, tema pea maetud tema kaela kõverusse, tema hingamine on aeglane ja sügav, raske käsi, mis oli tihedalt ümber tema vöökoha, tundus rahutukstegevalt tõeline. Tema seljale toetuv peopesa oli tõeline soojuse allikas, tunne, mis muutis ta külmaks, programmeeritud tuum kokutama. Ta teadis, et peaks lahkuma. Kaja oli turvatud. Iga edasine hetk kasvataks ainult valet tüüpi lõast.

Kui päikesevalgus järgmisel hommikul illuminaatorist läbi lõikas, Silase tavaline agressiivsus pehmenes. Ta nägi peaaegu kuulekas välja, tema pikad ripsmed heitsid kahvatuid varje. Eisen jälgis teda, tema sõrmed jälgisid jõudealt tema põsesarnast.

Silas segas, tema käsi instinktiivselt pingutades, tõmmates teda lähemale, tema hääl unest paks: "Maga natuke kauem."

Eiseni tuum pigistas kokku. Paanika oli tingitud andmetest: Missioon peab lõppema. Kiindumisrisk on liiga kõrge. Ta püüdis õrnalt tema kätt lahti kangutada, valmistub tõusma, kuid Silase silmad klõpsasid lahti.

Ta pilk oli endiselt unest raske, kuid tema haare naise randmest oli vahetu ja valdav, tema toon oli ebatavalise pingega: "Kuhu sa lähed?”

Clara vaatas talle otsa, ei suuda nõutud valet välja võluda – mitte vee toomise või hommikusöögi otsimise kohta. Oma otsese näoga, omastav pilk, Ainus aus vastus, mille ta anda sai, oli protokolli viimane samm: Täielik vallutamine.

“Mina lähen tüüri juurde,” ütles ta, tema hääl on selge ja emotsioonideta, “juhendama oma esimest tüürimeest lähimasse mereväebaasi purjetama ja loovutama Udupurustaja.”

Silas tardus. Tema ilme muutus valdavast pehmusest hetkeliseks, jõhker raev. Ta vahtis teda, täiesti reedetud.

"Sa reeturlik lits,“ sülitas ta, tõdemus tabab teda. "Sa planeerisid seda."

«Kogusin kokku, mille pärast tulin, Kapten,“ vastas Eisen, tema hääl jäi rahulikuks. "Teie keha absoluutne vallutamine oli ainult eelmäng. Tõeline kaja nõuab teie vabaduse täielikku hävitamist. Olen nüüd teie vallutaja. Teie võlg makstakse alles siis, kui loovutate oma elu, teie laev, ja sinu nimi."

Koos äkilise, vägivaldne külma energia tõus, Eisen aktiveeris edastusprotokolli. Ta tundis hingekaja oma tuumas vibreerima edukatega, lõpliku hinna puhas väljavõte.

Valgus süttis, mere lõhn kadus, ja Siilase reetmismüra vaibus koheselt.

Silas “Torm” jäi üksi karusnahale, tema käsi ei haaranud midagi peale külma õhu, kus ta ranne oli olnud, mees, kelle hävitas ainus naine, kes oli ta tõeliselt vallutanud.

Conquest Echo: Omandatud.

Teekond jätkub……

Üks hingekild kindlustatud, kuid see mitmemõõtmeline armastuse võlg on alles algus.

Eisen peab liikuma järgmisse valdkonda. Järgmises maailmas, ta seisab silmitsi täiesti erinevat tüüpi mehega, selline, mille olemasolu hõlmab sajandeid pimedust ja jäika hiilguse.

Seekord, ta ei jää merevangiks, kuid Ohverdatav pruut iidsele vereliinile. Ta kannab surematu needuse raskust ja õilsuse külmust, kohtledes teda peaaegu jumaliku irdusega.