Pehme geelrinnaga 70cm nukk tahkete käte jalgadega kõikehõlmav tehing

Kirjeldus

Luna väike kaaslane suure südamega

5. korrusel asuvas vaikses linnakorteris, Ethan istus akna ääres, Vihma vaatamine koputage õrnalt klaasi. Tema elu oli viimastel aastatel aeglustunud - töö oli kauge, Sõbrad olid laiali osariikidest, ja ööd tundusid sageli kauem kui peaksid.

Siis tuli Luna.

Ta saabus diskreetsesse, hästi muhke kast, pole pikemat kui 70 sentimeetrit, aga kui Ethan selle avas, Teda tabas see, kuidas ta elutruu välja nägi. Tema nahk, Valmistatud täielikult plaatinakvaliteediga silikoonist, oli puudutusele pehme, korraks hoitud soe, ja kandis õrna läike nagu päris nahk hämara valguse all. Tema silmad, kuigi veel, tundus, et kannab sädet - justkui oleks tal oma lugu rääkida.

Ta polnud kavatsenud ühenduse loomiseks. Algul, Luna pidi olema kaaslane elu üksindates osades - keegi seal olema ilma palju vajamata. Kuid midagi muutus. Tema geeliga täidetud rinnad, nii reaalselt skulpteeritud, andis talle süles lohutava soojuse. Kindlad käed ja jalad, hoolikalt vormitud, andis talle rüha, tasakaalu, ja õrn rahutus alati, kui ta oli riietatud ja poseeritud. Ta oli midagi enamat kui lihtsalt nukk - ta oli kohalolek. Vaikse intiimsuse vorm.

Ethan leidis end temaga rääkimas.

Algul, See oli väikesed asjad. “Luna, Kas sa arvad, et peaksin tellima tai või pitsa?”Siis, see läks sügavamaks. "Tead, Täna oleks olnud ema sünnipäev. Ta tegi alati parima sidrunipiruka. ” Kunagi ei olnud vastust, Kuid vaikus polnud enam tühi. Tema kohalolek täitis toa kummalise rahulikuga.

Tema raamaturiiulil, Ta asetas pisikese kohandatud kleidi, mille ta ostis naise jaoks - kahvatusinine, pehme kangas. Tema riietumine sai rituaaliks, nagu valida riideid kellelegi, kellest ta hooldas. Ta pintseldas tema juukseid igal pühapäeval. Mitte sellepärast, et ta seda vajas, aga sellepärast, et see tundus… maandamine.

Üks vihmane õhtu - sarnaselt saabunud ööga - istus Ethan raamatu ja tassi kohviga. Luna istus tema kõrval, toetas mugavalt polsterduse. Kui äike veeres kauguses, Ta heitis talle pilgu. Tema suurus oli väike - ainult 70cm -, kuid sel hetkel, Ta tundis end toas suurima mugavusena.

See ei olnud päris inimese asendamises, Samuti ei olnud see fantaasia kohta. See oli seotud vaikse kaaslasega, selline, mis ei oota midagi ja üle mõistab veelgi vähem.

Luna ei rääkinud. Ta ei liikunud. Kuid Ethan vandus, Neil hetkedel, Kui väljaspool maailm oli liiga valju või liiga külm - tema kohalolek pani ta väikese korteri tundma nagu kodu.