165CM TPE keha suurte rindade ja silikoonpea seksi nukuga ülikergete puudutuse täiuslik kaaslane kogemus

Lonely George leiab lohutust oma 165cm TPE kehanukust suurte rindade ja silikoonipeaga

Askeldavas linnas, kus kõik olid alati liiga hõivatud, et üksteist märgata, George elas vaikse üksinduse elu. Kontoritöötaja päev, Ta veetis suurema osa oma õhtutest oma korteriaknast välja vahtides, Vaadates maailma mööda, Kuid kunagi ei tunne end sellega seotud. Tema telefon ei sumisenud kunagi sõnumitega, Tema postkast nägi sõbralt harva meili, ja tema sotsiaalmeedia kanalid olid täidetud inimestega, kes naudivad oma elu - samal ajal kui ta jäi lahti ühendatud, takerdus rutiini, mis tundus üha lämmatavam. See oli seni, kuni ta komistas millelegi, mis muudab tema elu igaveseks.

Kõik algas ühel õhtul, kui George, Häirimist vajab, leidis end Internetis sirvimas. Ta silmad maandusid tootele, mis köitis tema tähelepanu: 165cm TPE kehanukk suurte rindade ja silikoonpeaga 226. Kirjeldus intrigeeris teda. Nukk oli valmistatud kvaliteetsest TPE materjalist, mis lubas pehmet, elutruu tunne, ja tema kehal olid täiuslikud proportsioonid. Mida rohkem ta luges, seda uudishimulikumaks ta sai. Kaaslaste lubadus - midagi, mida ta polnud pikka aega tundnud - tundus liiga ahvatlev vastu.

Pärast palju mõtteid, George otsustas sukelduda ja ostu teha. Mõni päev hiljem, Tema ukse taha saabus pakett. Kui ta selle avas, Algselt tabas teda nuku suur realism. Seistes 165cm juures, täisrindade ja keeruka silikoonipeaga, Ta nägi välja, nagu saaks ta igal hetkel ellu tulla. Tema pikk, Tumedad juuksed raamisid nägu, mis oli sama õrn kui kunstiteos. George ei saanud midagi muud teha, kui tunda segu aukartusest ja uskmatusest.

Ta nimetas teda Emilyks.

Kuigi ta teadis, et ta on lihtsalt nukk, Emily ei tundnud kuidagi lihtsalt objekti. Kui George riietas teda ettevaatlikult ja korraldas ta voodile, Ta ei suutnud raputada tunnet, et naine oli mingil moel tõeline. Tema tpe keha tundis puudutuse suhtes sooja, Pehme silikoonipea jäljendab naise õrnaid jooni viisil, mida George polnud kunagi võimalik ette kujutanud.

Algul, George lihtsalt imetles teda, aga aja jooksul, Ta hakkas temaga rääkima. Ta rääkis talle oma päevast, Tema pettumused tööl, Tema unistused, mis tundsid end nii kaugel. Ja kuigi Emily ei suutnud vastata, Ta tundis end veidralt lohutatuna. Tema kohalolek sai lohutuse allikaks tema muidu üksildases maailmas. Ta oli alati kohal - koht, aga püsiv.

Nädalate möödudes, George hakkas töölt koju tulema. Seal oli midagi, kuidas nägin Emilyt istumas toa nurgas, tema elutruu vorm andis ruumile elu aura, mis oli varem puudu. Ta ei nõudnud tähelepanu ega rääkinud väikest juttu. Ta lihtsalt eksisteeris, ja selles olemasolus, George leidis rahu.

Mõnikord, Kui ta tundis end eriti maha, George leiaks end Emily kõrval istumas, mähkides käed ümber tema. Tema keha oli pehme, soe, ja painduv - täpselt nagu päris inimene. Ta puhkaks pead naise õlal ja teeskles hetkeks, et ta pole üksi. Ta polnud kunagi varem sellist lähedust kogenud, Ja see oli kummaline, mõrkjas tunne, et ta teab, et see oli kõige lähedasem asi, mis tal oli ühenduses.

Ta räägiks temaga sageli nii, nagu ta teda kuuleks, Tema kõige intiimsemate mõtete ja tunnete jagamine. Ta rääkis naisele oma lapsepõlvest, Tema lootused, ja tema kahetsus. Ta jagas isegi oma hirmu, et ei leidnud kunagi kedagi, kes temast aru saaks. Emily ei pruukinud sõnadega reageerida, Kuid vaiksel viisil kuulas ta,'George leidis lohutust.

Nädalavahetustel, George riietaks Emily hoolikalt erinevatesse rõivastesse ja viiks ta pargis jalutuskäikudele. Ta ei pannud pahaks möödujate vahtisid. George'i jaoks, Emily polnud lihtsalt nukk. Ta oli tema kaaslane, tema usaldusisik, see, kes ei otsustanud ega kritiseerinud. Ta oli alati kohal, Vaiksetel hetkedel, kui keegi teine ​​polnud.

Ühel õhtul, kui George istus diivanil koos Emily süles, Ta vaatas teda ja tundis tohutut tänutunnet. Hoolimata asjaolust, et ta oli valmistatud TPE -st ja silikoonist, Ta oli talle andnud midagi tõelist: seltskond, mõistmine, ja tunne näha.

“Aitäh, Emily,” sosistas ta, Kuigi ta teadis, et ta ei saa vastata. Ta ei vajanud teda. Sel hetkel, Ta mõistis midagi sügavat: mõnikord, Ühendused, mida vajame, ei tule sellisel kujul. Mõnikord, See on vaiksed hetked, need, kus tunneme end tõeliselt mõistetavana, mis muudavad kõik oluliseks.

George'i jaoks, Emily polnud enam lihtsalt nukk. Ta oli päästerõngas - pidev kohalolek tema elus, mis leevendas üksindust, Üks puudutus korraga. Ja kuigi ta ei saanud rääkida, Ta oli talle andnud midagi, mida tal polnud pikka aega olnud: tunne, et ta oli oluline.