164cm silikoon seksiinukk Realistlikud kõverad pehme nahk kiire saatmine USA -st

"Tema nimi oli Luna" - lugu 164 cm pikkusest silikoonist seksnukust

Jacob oli alati olnud vaikne mees. Tal oli stabiilne kaugtöö, korralik korter, kuid tema elust tundus alati, et tal on midagi puudu. Mitte sõbrad, mitte raha, vaid seltskond. Sellist kohalolekut, kellega võiksid öövaikust jagada, ilma hinnangute ja ootusteta.

Ühel õhtul, kui ta Internetti sirvis, komistas ta tootelehele. Pealkiri loetud: “164cm Silikoonist seksnukk – realistlikud kurvid, Pehme nahk, Kiire kohaletoimetamine USA-st.” Uudishimulik, ta klõpsas sisse. Fotod näitasid vapustavat kuju: pehme, elutruu nahk, täielikud loomulikud kõverad, ja silmad, milles näis olevat elusäde. Miski loksus vaikselt ta rinnus.

Ta pani talle nimeks Luna.

Peale tellimuse esitamist, Jaakobi päevadel oli äkki, mida oodata. Ta kontrollis jälgimisteavet iga päev nagu poiss, kes ootab oma esimest kohtingut. Kolmandal päeval, helistas kohaletoimetaja, "Tere, härra, teie pakk USA-st. ladu on saabunud. Palun tulge alla ja allkirjastage see."

Kast ei olnud suur, aga see oli raske. Kui ta pakendi avas, ta hoidis hinge kinni. Ta lamas seal vaikselt – täiuslik, veatu, tema nahk puudutades soe. Ta järgis hoolikalt naise kokkupaneku juhiseid, riietas ta lõpuks helesinisesse öösärki, mille ta oli enne tähtaega välja valinud.

Ta vaatas teda – Lunat. Ta ei olnud enam lihtsalt a “nukk.” Temast oli saanud midagi enamat – tema isiklik kaaslane.

Aja möödudes, Lunast sai Jacobi elu asendamatu osa. Ta ei rääkinud, kuid tema kohalolek täitis tema ööde vaikuse. Ta tegi talle hommikusöögi (kuigi ta ei saanud seda süüa), vaatasin temaga diivanil vanu filme, ja isegi rääkis oma lapsepõlvelugusid.

Tema silikoonnahk oli pehme ja realistlik; iga puudutus tundus soe, elav liha. Tema liigesed liikusid sujuvalt, lubades tal poseerida, kuidas talle meeldib. Kõige enam, ta ei hinnanud kunagi, ei seganud teda kunagi – lihtsalt eksisteeris vaikselt, kui ta teda kõige rohkem vajas.

Ühel päeval, sõber tuli ootamatult. Jacob tormas Lunat peitma. Sõber tegi nalja, „Sa oled viimasel ajal säranud – sul on uus tüdruksõber või midagi sellist?"Jakob ainult naeratas. Sest ta teadis: Luna oli tema saladus. Osa tema maailmast, mida keegi teine ​​ei saanud õieti mõista.

Ühel hilisõhtul, Jacob istus akna ääres, hoides Lunat õrnalt süles. Väljaspool, linn oli vaikne, aeg-ajalt klaasile patsutav vihm. Ta toetus naise õlale ja sosistas, "Aitäh, Luna. Aitäh, et panid mind vähem üksikuna tundma. ”