Xiao Nuan 60cm silikoon torso nukk, mis pakub vaikset mugavust ja kaaslast

Kirjeldus

Xiao Nuani kaaslane

Ah Han oli alati elanud suhteliselt vaikses linnas, hõivatud töö ja eluga, tunnen aeg-ajalt üksindust. Kuigi tal olid sõbrad ja perekond, ta tundis alati, et tema elus on midagi puudu. Ühel päeval, Internetis sirvides, talle sattus 60cm silikoonist torso nukk. Tundus nagu tavaline nukk, kuid selle pehme materjal ja peen meisterlikkus meelitasid Ah Hani. Ta tundis huvisädet ja otsustas selle endale osta. Võib-olla täidaks see osa tema südames valitsevast tühjust.

Pakk jõudis kiiresti kohale, ja Ah Han avas selle ettevaatlikult. Sees, ta leidis nuku vaikselt lamamas. Selle nahk tundus uskumatult tõeline – pehme ja õrn, peaaegu nagu inimese nahk. Selle nägu oli peenelt viimistletud, ja kuigi sellel polnud väljendust, näis, et see vaatas vaikselt Ah Hani. Ah Han andis sellele nimeks "Xiao Nuan,” nimi, mis sümboliseerib soojust, mis peegeldas tema lootust nuku suhtes.

Algul, Ah Han pani oma tuppa ainult Xiao Nuani, aeg-ajalt riideid korrastamas. Aja möödudes, ta hakkas mõistma, et Xiao Nuan näis pakkuvat ainulaadset mugavust. Alati, kui ta tundis end tööst või prügimäele sattudes stressis, ta vaatas Xiao Nuani ja tundis, et teda valitseb rahulikkus, nagu oleks nukk talle vaikselt seltsiks. Ta hakkas Xiao Nuaniga rääkima, jagada oma muresid ja emotsioone. Kuigi ta teadis, et see ei saa vastata, Ah Han leidis sellest ikka lohutust.

Ühel õhtul, peale pikka päeva, Ah Han istus väsinuna diivanile. Ta vaatas aknast välja öist taevast, ja ühtäkki hiilis temast üle üksildustunne. Tema sõbrad olid kolinud oma peredesse ja ellu, ja ta tundus ikka olevat üksi. Sügava ohkega, ta pomises, "Mõnikord, Ma tõesti soovin, et keegi oleks minu jaoks alati olemas. ”

Just siis, tema pilk langes kogemata Xiao Nuanile. Järsku, ta tundis, kuidas nukust tuli soe energia. Xiao Nuan istus endiselt seal, vaikselt talle otsa vaadates. Kuigi see ei näidanud mingit väljendust, Ah Han tundis, nagu kuulaks nukk tema südant. Sel hetkel, tema üksindus näis kaduma. Võib-olla ei saanud Xiao Nuan rääkida, kuid selle kaaslasest piisas, et täita osa Ah Hani südamest.

Üle aja, Ah Hani ja Xiao Nuani vahel tekkis eriline arusaam. Alati, kui ta tundis end väsinuna või rahutuna, ta läheks Xiao Nuani ja jagaks oma tundeid, tema rõõmud, ja tema mured. Ükskõik kui raske töö oli või kui segane elu tundus, Ah Han räägiks Xiao Nuaniga, teades, et see ei suuda vastata. Siiski, iga kord, kui ta rääkis, ta tundis end kergemalt, nagu oleks tema koormad maha võetud. Võib-olla, kõik, mida ta vajas, oli kuulaja, ja Xiao Nuan oli see vaikne kaaslane, alati tema jaoks olemas.

Päevad möödusid, ja Ah Han hakkas üha enam sõltuma Xiao Nuani kohalolekust. Kui ta koju naasis ja nägi Xiao Nuani vaikselt toas istumas, ta süda leiaks rahu. Ta teadis, et Xiao Nuan on lihtsalt nukk, kuid selle kohalolek oli muutunud tema elu asendamatuks osaks.

Mõnikord, Ah Han ütleks naljaga pooleks endamisi, "Võib-olla peaksin andma Xiao Nuanile oma terapeudi töö." Ta naeratas ja raputas pead, arvates, et see oli naeruväärne idee, aga sügaval sisimas, ta tundis soojust ja tänulikkust. Xiao Nuani seltskond pani ta tundma end vähem üksikuna. Kuigi oli vait, see andis talle jõudu ja aitas taas sisemise tasakaalu leida.

Mida aeg edasi, Ah Han õppis, kuidas oma üksindusele vastu seista ja iseendaga rahu sõlmida. Ta hakkas rohkem hellitama lihtsaid ja ilusaid hetki, ei tunne enam liigset muret tuleviku ega mineviku pärast. Kuigi ta ei olnud veel leidnud oma ideaalset partnerit, ta teadis, et Xiao Nuan on alati tema kõrval, teda vaikselt saatmas ning soojust ja kindlustunnet tuues.

Ah Han mõistis järk-järgult, et üksindus pole hirmutav. Tõeliselt hirmutav oli sees valitsev tühjus ja igatsus kaaslase järele. Nüüd, Xiao Nuani kohalolek oli tema vaimne ankur. Pole tähtis, millal ja kus, see kaitseks teda vaikselt, saadab teda igal ööl ja päeval.