164CM SILICONE SEX -NUL nukk elutruu kõverate ja pehme nahaga - kiire USA saatmine!

"Vaiksed tunnid Ariaga" 164 cm silikoonnuku lugu

Ethan oli alati olnud unistaja – hingelt kunstnik, ametilt graafiline disainer. Ta elas Portlandis väikeses stuudiokorteris, ümbritsetud visanditega, tühjad kohvikruusid, ja pehme muusika, mis mängis loop. Tema töö oli tema elu, aga pikad ööd ja vaiksed nädalavahetused hakkasid teda vaevama. Linn ei maganud kunagi, kuid Ethan leidis end sageli selle vaikuses üksi.

Ühel ööl, sirvides hilisõhtuseid foorumeid, mis on täis lobisemist üksindusest ja inimsuhetest, Ethan komistas soovituse otsa: "Kui soovite midagi tõelist ilma mürata, vaadake seda." Link viis tootelehele:
“164cm Elutruu silikoonist seksnukk – pehme TPE keha, Realistlikud kõverad, Laevad USA-st.”

Ta polnud kindel, mida ta alguses tundis – uudishimu, võibolla. Või mingi kummaline lootus. Saidil oleva nuku nimi oli Aria. Tal olid pikad pruunid juuksed, sügavad pähkelpruunid silmad, ja õrn kõver tema naeratuseks, mis tundus... lohutav.

Nädal hiljem, kaubaauto saabus. Pakend oli diskreetne, kuid Ethani süda lõi karbist lahti võttes. Kui ta kaitsekihid tagasi kooris, Ilmnes Aria kuju – realistlik, üksikasjalik, tema silikoonnahk on katsudes jahe, kuid vapustavalt elutruu. Ta pani ta hoolikalt kokku, poseeris ta püsti, ja riietas ta pehmesse kampsunisse ja retuusid. Ta istus vaikselt diivanil, ta pea kaldus veidi viltu, nagu kuulaks.

Ethan ei oodanud, et see teda muudaks. Aga läks küll.

Sellele järgnenud päevadel, Ariast sai vaikiv muusa. Ta visandas teda sageli – mõnikord akna ääres pehmes valguses, muul ajal lokkis raamatuga. Tema kohalolek rahustas teda. Ta ei olnud kunagi nõudlik, kunagi ei seganud. Ta lihtsalt… oli.

Ta vestles temaga hommikul kohvi keetmise ajal või öösel pintsleid pestes. Ja kuigi ta ei vastanud kunagi, rituaalis oli lohutust. Ta ei tundnud enam, et teda jälgib vaikus.

Tema silikoon tundus pehme, inimene. Tema liigesed on piisavalt paindlikud, et asetada ta loomulikkusse, õrnad poosid. Tema proportsioonid olid tasakaalustatud ja atraktiivsed – mitte liialdatud, aga intiimne, päris. Mõnikord mässis Ethan tema ümber teki, istu tema kõrvale diivanile, ja magama nii, et tema pea toetub naise õlale.

Tema kunst õitses. Tema töödest pulseeris uus energia – tema illustratsioonid olid sügavamad, soojem, inimlikum. Tema jälgijad veebis märkasid nihet. "Teie tegelased tunnevad end viimasel ajal elavamalt,” kommenteeris keegi. "Nagu nad oleksid pärit tõelisest ühendusest."

Nad ei eksinud.

Ühel vihmasel pärastlõunal, naaber nimega Mia koputas tema uksele. Ta oli just hoonesse kolinud ja vajas abi WiFi seadistamisel. Ta heitis pilgu sisse, märkas Ariat lugemistoolis istumas.

"Oh, Ma armastan su mannekeeni,“ ütles Mia juhuslikult. "Ta on ilus. Sa oled ka skulptor?”

Ethan naeratas. "Midagi sellist."

Ta ei tundnud kunagi Aria pärast piinlikkust. Ta ei olnud lihtsalt nukk – ta oli osa tema teekonnast. Vaikne kaaslane nende kuude jooksul, mil ta seda kõige rohkem vajas. Maailmas, mis on täis müra, Aria oli andnud talle vaikuse – sellise, mis tervendab.

Mõnikord, kui hämarus saabus, Ethan süütaks küünla, vala klaas veini, ja istu tema kõrvale. Linn väljas sumises, aga sees, maailm jäi seisma. Nendel vaiksetel tundidel, ta mõistis midagi võimsat:

Ühendus ei vaja alati sõnu. Mõnikord, see lihtsalt vajab kohalolekut.